Viimane päev Jordaanias oli planeeritud Jerashi ja Ammani külastamisele. Ega Ammanis endas väga palju vaadata ei ole. Sõidetakse läbi vikerkaare tänava, näidatakse amfiteatrit, tehakse pildistamispeatus mošee juures ja külastatakse tsitadelli.

Meie eksursioon algas Jerashi linnast. Minule jerasj tohutult meeldib ning oma viimase korra külastamisega oli seal ka muudatusi olnud. Bussparklast sissepääsuni oli tehtud korralik turismilõks koos kõikide suveniiridega. Nendest ei olnud võimalik mööda hiilida ei sisse minnes, ega välja tulles. Samuti oli nüüd tekkinud suveniiriletid Jerashi linna sisse. Nii mina näiteks otsin endale käeketi ja salli otse Artemise templist 🙂

Amfiteaterid on Jerashis võimsad. Eriti meeldis lõunateater, kus akustika on lihtsalt super. Kuna meil tempot ei olnud ning aega oli piisavalt, siis veetsime Jerashis ca 2 tundi. Jalutasime mööda gargot, nautisime vaateid Bütsantsiaegsete kirikute varemete juurest, ronisime mööda amfiteatrite kõrgeid treppe ning muidugi nautisime ka suveniiride ostmist ajalooliste templite vahel. Jerashi linnas ootas meid ka lõunasöök. Meile demostreeriti, kuidas valmistatakse kohalikku leiba. Toit oli maitsev, kuid see ei olnud nii hea kui seda minu hea sõbra restoranis Petras.

Peale Jerashi liikusime tagasi Ammani. Ma palusin kohalikul giidil teha peatus mošee juures. Kuigi ta lootis, et me piirdume vaid väljast pildistamisega, ütlesin mina, et me läheme sisse. Talle see idee väga ei meeldinud, aga ega tal midagi muud ka üle ei jäänud. Laenutasime omale abayad ja dishdashid selga ning vaatasime üle ka Ammani ilusama ja kuulsama mošee. Meestes tekitas see kindlasti elevust. Kui tihti nad saavad kleidiga ringi käia 🙂

Ammani kõrgemal ,äel asub tsitadell. Peale Jerashit oli vist kõikidel varemetest juba küllalt ning tänu sellele saime kogu ala suhteliselt kiiresti läbitud. Tsitadelli juures lasime bussil minema sõita ning võtsime jalgsimatka alla amfiteatri juurde. Jalutuskäik oli huvitav, kui 28 inimest Eesti lipu saatel mööda kohalikke väikeseid teid kõnnib. Meie osutusime seal suurimaks turismiatraktsioonist. Inimesed möödusid ning arutasid araabiakeeles, et mis riigi lipp see selline on? Mõni oskas isegi öelda, et Eesti lipp.

Amfiteatri juures lasime kõigil omapead minna, et teha viimased sisseostud. Õhtune aeg oli juba käes ning nädalalõpp ning tänu sellele olid Ammani tänavad paksult inimesi täis. Enne vikerkaare tänavale jõudmist hüppasin pagaripoest läbi. Mõned kliendid tulid minuga. Kui vaadata sealsete müüjate nägusid, siis usun, et mitte kunagi pole seal nii palju valgeid turiste nende letti tühjaks ostnud. Edasi oli järg üles leida alkoholi pood.

Google map näitas asukohta. Pood asus väikeses räpases tänavas. Sealt oli silt liquor store ja suur uks oli kinni. Küsisin vastas olevast poest, kas pood on suletud. Mees ütles, et pood on lahti, kuid uks oli lukus. Mees tuli oma poest välja ning prõmmis tugevasti uksele. Ja näe imet. Uks avaneski. Pood oli tibatilluke ning seal oli juba paar eestlast minu grupist ees ostlemas. Hindu küsides selgus, et ostud oleks pidanud ära tegema Aqabas. Hinnad olid peaaegu poole kallimad. Poes olles oli näha, et neil oli ka teine uks, mis oli kenasti lahti. Meie olime läinud tagaukse juurde laamendama 🙂

Jalutasime veel mööda Ammani tänavaid ning siis oli aeg võtta õhtusöök hotelli vastas olevas restoranis. Seal mängis õhtuti elav muusika ning restoran oli popp just kohalike seas, mitte niivõrd turistile suunatud. Meie kelneriks osutus egiptlasest teenindaja. Ta oli väga abivalmis ning kohati võib olla liigagi agar. Toit oli super hea ning uni oli magus.

Varahommikul lahkusime hotellist. Lennujaamas hakkas kohe peale segadus. Kohalik lennulesaatja oli hommikul veel nii unine, et ta ei jaganud mütsigi, kus on Turkish Airlines´i check-in. Ma pidin teda natuke õigele rajale suunama. Samuti oli üllatav tema töö distsipliin, kus samal ajal suitsetas, kuid meiega tegeles. Aga see on Jordaania 🙂 Minu lennu check-ini neiu väitis, et minu nime pole nimekirjas, mis peale uuesti rahulikku vaatamist leiti. Klientide lend hilines nii palju, et nad said vaid pardakaardid Istabuli. Ainuke õnnelik oli minu ema, kes ilma igasuguste viperduseta koju jõudis.