Osa programmist oli planeeritud rannapuhkuseks Aqabas. Valitud hotell oli Hyatt Regency Tala Bay. Hotell asub uusarenduskeskuses ning on väga vaikne ja mõnus piirkond. Hotelli kõrvale jääb sadama promenaad boutique poodide ja alkoholipoega 🙂

Kuna Aqaba on tax-free linn, siis saab sealt ka kaupa soodsamalt kui teistest Jordaania linnadest. Veinid olid peaaegu poole odavamad. Probleemiks oli vaid see, et hotelli sisse minemisel vaadati turvalindilt kotid üle ning alkohol eemaldati. Ma käisin päris mitu korda alkoholi turvameeste käest välja nõudmas 🙂 Hotellil on väga lihtne loogika. Hotellis alkoholi tarbides jääb kasum hotelli. Kui nad lubavad väljast alkoholi sisse tuua, siis päris suur osa kasumist jääb saamata.

Hotell ise oli väga moderne ning alguses oli natuke keeruline navigeerida mööda lõputuid koridore. Mingi hetk tuleb ka seal selgus. Rand oli mõnus, toit restoranis lausa super. Ma ei ole vist kogu Jordaania peale saanud nii head toitu nagu Hyatty hotellis. Basseine oli piisavalt ning hotellil oli ka oma väljapääs otse Marinale.

Hyatt hotell on kohe Iisraeli piiri ääres ning taksoga Aqaba vanalinna võtab ca 10 minutit. Aqaba vanalinnas on peamine tegevus turul shoppamine ning Aqaba kindluse külastamine. Sissepääs on kindlusesse tasuta. Meie võtsime omale Aqaba linna päeva kõige vihmasemal päeval. Tagasi hotelli jõudes olime kõik väga märjad.

Mööda rannapromenaadi vihmas jalutades pakuti meile paadisõitu Aqaba lahel. Ma ei kujuta ette, kui palju nad oleksid pidanud kliendile peale maksma, et keegi oleks nõus nendega sellise ilmaga merele minema? 🙂 Mõni kohalik Jordaania mammi isegi ujus burkiniga rannas. Müts maha julge ettevõtmise eest 🙂

Jõudsime tagasi bussijaama. Hotelli bussini oli veel kaua aega ning ega läbimärjana ei olnud enam soovi seal ka kauem vettida. Läksin otsima taksosid. Vaja oli kahte taksot. Üks takso peatuski. Taksojuht näitas mulle käega, et tuleksin üle tee tema juurde. Mina omakorda vastu, et tule sina minu juurde. Nii me viipasime päris mitu ringi enne, kui juht sai aru, et ma ei kavatse teed ületada. Tema ju ei teadnud, et nurga taga on veel 7 inimest 🙂 Sain ka teise takso ning alustasime teekonda tagasi hotelli.

Takso hotelli maksis 4 JOD, kuigi usun, et piisavalt tingides oleksin ka 3 JOD saanud. Korraga istus autosse 4 läbimärga inimest. Takso aknaklaasid olid kohe udused ja ega sellel autol ka puhur väga hästi ei töötanud. Taksojuhil ei jäänud midagi muud üle, kui lapp oma küljesahtlist üles otsida. Terve tee taksojuht pühkis ühe käega udust esiklaasi ja teise käega proovis roolida. Ise ta oli väga õnnelik ja rõõmus Jordaania taksojuht.

Järgmisel päeval ootas meid ka Aqaba lahe merereis. Ilm ei olnud enam vihmane, kuid mitte ka nii soe, et oleksin tahtud riided seljast võtta ja ujuma minna. Paat sõitis mööda Aqaba lahte peaaegu Saudi Araabia piirini. Klaaspõhjaga paadis näidati meile uputatud kaubalaeva ja lennukit. Tegemist on turismiatraktsiooniga ning ei laev ega lennuk ei ole sinna loomulikul teel alla kukkunud ja põhja läinud. Kõik oli Jordaania kuninga suur plaan meelitada Aqabasse turiste. Ma ise sukelduma sinna ei jõudnud, kuid äkki õnnestub mul suvel sinna minna, kui vesi soe ja meel rõõmus 🙂

Paadireis ise kestab ca 4 tundi ning sisaldab snorgeldamisvarustust ja lõunasööki. Meil oli paadis ka väike näljane sakslaste grupp. Kõik mida ma neist mäletan on see, et nad sõid non-stop. Pressisid rinnaga ette, et oma noos esimesena kätte saada ja mõnele oleks võinud lausa salatikausi ette tõsta, et jalavaeva vähendada istumise ja bufeelaua vahel 🙂

Üldkokkuvõttes meeldib mulle Aqaba rohkem kui Eilat. Eilat on minu jaoks selline ehtne soviet ja väike vene küla. Aqabas vene turisti palju ei ole ning ma miljöölt meeldis mulle Aqaba rohkem. Inimesed oli avatumad, turistid natuke soliidsemad, kuigi ka hinnaklass oli natuke kõrgem kui seda Eilatis puhates.