Ma suutsin esimesel päeval maha jalutada ca 35 km. Jalad olid päris valusad järgmise päeva hommikul.

Kohe hotelli jõudes vahetasin riided ja olin valmis Kuwaiti avastama. Esimese sihtpunktina võtsin ette Sheikh Al Jaberi kultuurikeskuse. See jäi mu hotellist kõigest 900m kaugusele. Kultuurikeskus ise oli suletud ning turvamees üritas mind ka teisele poole teed ajada. Ma ei saanudki lõpuni aru, mis riigipärl see selline on, et peaksin seda ainult kaugelt vaatama 🙂

Edasi hakkasin jalutama mööda Kuwaidi randa, mille äärde jäid enamus riigiasutusest, Sadu maja, Kuwaidi Rahvusmuuseum, väike vabaõhumuuseum ja esimene peatus ja kehakinnitus Al Sultan kaubanduskeskuses.

Ma olin vist selleks ajaks juba ca 10-15km maha jalutanud, kui üks turvamees märkas mind. Eks ma olin näost punane ja veepudel oli tühi. Ma olin temast vähemalt 20m kaugusel, kuid ta märkas, et mul pole vett. Ta hüüdis araabia keeles “Kas sa vett soovid?”. Läksin oma tühja pudeliga tema juurde ning ta pani mulle head värskendavat külma vett pudelisse. Minu jaoks oli see liigutav kogemus. Oli meeldiv näha, et inimesed märkavad ja hoolivad.

Kuwaidis jalutades on mulle hästi huvitav sealne arhitektuur. Modernsed hooned segunevad vanade araabiapäraste majadega, mille vahele jääb natuke nüukogude stiilis massiivsemad ehitisied. Arhitektuuriliselt on Kuwait üks päris korralik kompott. Nende hoonete vahele jäävad omakorda kas mahajäetud hooned, pooleliolevad hooned või mahajäetud pooleliolevad hooned.

Al Sultani kaubanduskeskues tegin hilise lõunapeatuse. Kuigi kogu Kuwaidi märksõna on Starbucks ja McDonalds, otsustasin ma Applebees kasuks. Mis oli kindlasti igav valik. Kohalik Kuwaidi toit oleks olnud kindlasti kõige huvitavam. Kuna ma olin juba väsinud ja Kuwaidi tornide juurde andis veel minna, siis otsustasin, et ei tee lisa kõrvalepõikeid. Ma tahtsin Kuwaidi torni vaateplatvormile saada päikeseloojangu ajaks.

Mida lähemale ma Kuwaidi Tornidele jõudsin, seda rohkem hakkas ka rahvast minu ümber tekkima. Kuwait ei ole just turimsimagnet ja seda kindlasti mitte valge inimese jaoks. Seega mööda Kuwaiti liikudes olin ma ise omamoodi vaatamisväärsus. Eks rahvast tuli ka rohkem välja, kuna kuum päev hakkas õhtusse vajuma ja väljas ei olnud enam tapvalt kuum.

Kuigi inglise keeles nimetatakse Kuwait Tower ainsuses, siis tegelikult on seal kokku 3 torni. Kuwaidi tornide ajalugu on omamoodi köitev, kuid sellest saate lähemalt teada, kui veebruaris minuga ringreisile tulete 🙂

Pilet vaateplatvormile maksis 3 KWD ja ei pidanud midagi ette tellima kindla kellaajaga. Sissepääsu pilet andis võimaluse väikeses pargis ringi jalutada ning siis suunduda juba liftide juurde. Toidu ja joogiga ülesse ei lastud. Isegi veepudeli tuli loovutada. Kuigi tornist avanesid kaunid vaated, jäi mulle kõige eredamalt meelde liftitöötaja. Jah, te lugesite õigesti. Liftis oli eraldi töötaja, kellel oli kalamehetool seina äärde pandud. Eks pika päeva peale liftist ülesse ja alla sõites võivad jalad ära väsida 🙂 Ma olen näinud inimesi, kes suunavad liftidele, kuid mitte kunagi kedagi, kes liftis töötaks.

Kõigi piletid rebiti pooleks. Lifitöötaja luges kokku inimesed ja neid ei olnud palju. Lifti mahtus vist maksimaalselt 10 inimest. Ja mis oli tema töö? Ta pööras näo lifti paneeli poole ning hoidsin näppu nupul “non stop” ja nii me sõitsme vaateplatvormile. Alla tulek oli sama loogika. Mees hoidis näppu nupul “non stop” ise kurva näoga nurgas seistes.

Vaateplatvormil on kaks korrust. Alumine korrus, kuhu lift viib on lihtsalt vaate platvorm ning kui trepist ülesse minnes, siis seal on ka kohvik, koos seisulaudadega. Põrand laudade all liigub 360 kraadi ümber torni ning vaated avanevad igas suunas.

Käisin ära ka sealses suveniiripoes. Valikus oli Kuwaidi tornidega tassid, taldrikud, magnetid, kujukesed. Väga kesine valik. Ma ei hakanud sealt midagi ostma ja see oli viga. See oli ainuke koht, kus ma suveniire kohtasin Kuwaidis 🙂 Seega jäi mul raha mõttetu nänni arvelt alles.

Vaateplatvormilt vaatasin Kuwaidi linna ja tuvastasin teletorni järgi oma hotelli asukoha. Jalad juba tulitasid, aga kellele see korda läheb. Ma otsusasin veel samal õhtul jõuda A Shaheed parki ning Al Mubarakiya turule. Mis sellest, et ka järgmisel päeval soovisin, et jalad liiguksid 🙂

Mitte enam nii terase pilgu ja reipa sammuga hakkasin sammuma Al Shaheed pargi poole.