Palju ei tea, kuid läbi Jordaania liiguvad meil Piibli lood. Piibliradadest ongi kõige tähtsam just Nebo mägi ja Madaba mosaiikkirik. Nebo mägi olevat olnud koht, kus Mooses nägi Tõotatud Maad ja kuhu talle ei antud võimalust ise siseneda. Mäe künkale on rajatud kirik bütsantsi ajal ning selle ümber on ehitatud nüüd uus ja uhkem. Kirikus on säilitatud bütsantsiaegsed mosaiikpõrandad ning isegi kõige usuleigemal inimesel on sea tore jalutada ja kauneid mosaiike nautida.

Nebo mäelt näeb surnumerd ja Jeerikot. Kui ilm on väga selge, siis võib isegi Jeruusalemma näha. Nebo mäge on isegi Rooma paavstid külastada ja sinna oma õnnistuse jätnud.

Kui nüüd kristlikku mõttemaailma lammutada, siis tänasel päeval ei ole arheoloogid sugugi kindlad, et see on just see mägi millelt Mooses Tõotatud maad nägi. Tegelikult võiks see olla mistahes küngas Madabas. Kristlased on aga tuhandeid aastaid sellesse uskunud, kirik on mäele püstitatud ning paavtsid on oma õnnituse andnud – las usk elab edasi 🙂

Nebo mägi jääb Madaba kubermangu, mille keskus on Madaba linn. Madaba linn ulatub tagasi pronksiaega, kuid tema kuulsus tuleb Bütsantsi ja Ummajaadide mosaiikidest. Madaba kirikus avastati mosaiigist Jeruusalemma kaart, mis on kõige täpsem ja detailsem. Tänapäevalgi kasutatatakse kaarti, et välja kaevata ja tuvastada asukohti Jeruusalemmas.

Mosaiikkaart avastati juba 1896. aastal. Kaart ise on 6. sajandist ja tervena koosnes umbes 2. miljonist mosaiigist. Ma ei hakka pikalt mosaiigikaardi ajalugu blogis lahti selgitama. Selleks saate alati minuga Jordaaniasse kaasa reisida 🙂

Võrreldes Ammaniga on Madaba linn väga puhas. Linn ise on armas ning teekond bussiparklast kirikuni on ääristatud paljude suveniiripoodide ja restoranidega. Ma olen alati püüdnud anda aega seal ka ise ringi jalutada. Kindlasti proovige ära granaatõuna mahl ning minu eriline lemmik on apelsini ja granaatõuna segu. Mosaiigid on Madabas soodsamad kui ükskõik milline turismilõks, kuhu kohalikud giidid tahavad turiste sisse lükata.

Minul on alati olnud Madabaga meeldivad kogemused. Araablasi teades olen juba algusest nendega leebem. Teenindus ei pruugi olla väga kiire ning kui tellite korraga liiga palju erinevaid asju, siis võivad nad päris ruttu kinni joosta. Selle kõige kõrval on nad siiski heatahtlikud.

Seekord suutsin ma Madabas restoranis ikka kurjaks saada. Eks paarikümnelt kliendilt tellimuse võtmine ongi neile kui raketiteadus. Me tegime küll nende elu lihtsalt tellides nende kohalikku toitu masafi koos kohaliku Petra õluga. Paarile saime juurde veel mahla ja pepsi ja siis kannatuste rada algas. Me ootasime tellimust üle tunni aja. Meie ajalimiit oli kaugelt ületatud. Kuna istusime väljas, siis ma usun, et enamus meist said just selle kaunima päevituse (mitte öelda, et põletuse), just seda imelist masafi oodates. Vaene kelner muutkui vabandas kui mina iga pöördumisega vähem sõbralikumaks muutusin.

Lõpuks saime oma toidud kätte, mis oli muidugi väga maitsev. Sõime oma riisi liha ja jogurtiga ära ning siis suudusime punaste põskedega bussi. Õhtuks pidime jõudma Wadi Musasse.