Alustame sellest, et sellel korral suutis Turkish Airlines panna proovile minu kannatuse limiidi. Ma tellin lennu alati pikalt ette ning ei ole midagi üllatavat, kui reisi toimumise ajaks lennuajad muutuvad. Turkish Airlines ei suutnud mitte ainult 4 korda lennuaegu muuta, vaid sellega seoses muutusid ka lennu kuupäevad. Viimane muudatus tõi kaasa klientidele 8 tundi öösel Istanbuli lennujaamas istumist.

See omakorda tähendas, et mina pidin programmi hakkama muutma. Kes jaksaks unise peaga mööda Jerashi linna varemeid joosta? Kui küsida lennufirmalt selgitust, siis neil jääb õigust veel ülegi. Nemad on enda poolt andnud ju maksimaalselt parima teeninduse ja kui see super teenindus ei meeldi, siis võid ju lennu tühistada ja raha tagasi küsida 🙂

Kui sain grupi piletiga ühele poole, siis tuli mul ka muuta oma lendu Ammani. Tegin selle kenasti ära ja nagu viimasel hetkel ikka, lükkasin asjad kohvrisse ja panin varahommikul lennujaama poole teele. Taksos istudes vaatan, et Air Arabia on saatnud mulle meili, milles küsib, kuidas jäin nende teenusega rahule? Sellel hetkel käis mul südame alt läbi. Mõtlesin, et ma unustasin enda piletit muuta ning mu lend oli hoopis eile. Kontrollisin kõik piletid ja meilid üle, et lend ikka oleks täna.

Lennujaamas check-in tehes ütles Air Arabia teenindaja, et ta ei anna mulle pardakaarti, kui mul ei ole Jordaania turismisministeeriumist väljastatud QR koodi, et võiksin riiki siseneda. Selle tegemine võtab internetis 5 minutit, kuid probleem ei olnud selles. Nimelt QR koodi kohustus on juba minevik, mille ma ka enne reisi algust üle kontrollisin. Kahjuks Sharjah lennufirma ei käi viimaste uudistega kaasas ning neile seda infot ei olnud veel levitatud 🙂

Igaljuhul tegin QR koodi ära. Sain pardakaardi ning demostratiivselt teenindaja ees kustutasin QR koodi oma telefonist ning läksin läbi Smart Gate lennule. Ja nagu arvata võis ei tahtnud mitte keegi, mitte kuskil näha, kas mul on see eluks vajalik QR kood tehtud või mitte.

Lend läks ise kenasti ning ma jõudsin 30 min hiljem kui kliendid. Kuna grupis oli palju inimesi, siis ontlikud piirivalve onud võtsid rahulikult aega, et grupile grupiviisa kinnitada. Nii sain ma juba oma kohvri kätte ning ootasime veel grupi passe.

Kui arvasin, et lennufirma jamad on nüüd lõppenud, algas uus saaga tagasilennul. Minu enda lend oli igati ok. Kuigi lennujaama töötaja väitis, et minu nime all ei ole broneeringut. Lasin tal kolm korda sisse hingata ja uuesti üle vaadata ja oh sa püha püss. Minu nimi oligi lennu nimekirjas 🙂

Emale oli mul tellitud teine lend, sest talle ei olnud enam grupis kohta. Ma viivitasin emale antud uudise teatamisega. Kuna Jordaaniasse tulekul sain ta sama lennuki peale, siis pool murest oli juba seljatatud. Tagasi lennul pidi ta Amman – Istanbul otsa lendama Royal Jordanian lennuga, et siis Istanbulist Tallinnani liituda grupiga. Ja selle uudise edastasin ma talle 5* hotellis päikese all 🙂

Ammani lennujaamas aga selgus, et Turkish Airlines lend hilineb nii palju, et tõenäosus klientidel Tallinna lennule jõuda on väike. Jällegi hakkas peale “inimlik viga”, kus mõndadele klientidele anti pardakaardid kuni Tallinnani ja teised said ainult kuni Istanbulini. Ühesõnaga tehti kõik selleks, et asi veel keerulisemaks teha. Kui on teada, et lend hilineb ja transiit on väga lühike, siis miks lasta inimestel minna Istanbulis transiidiletti? Seal ollakse ju jälle järjekorras ning 26 inimesele pardakaardi väljastamine ei ole kindlasti paari minuti töö. Peale seda on seal järjekorras ka teisi inimesi. Ja nii saigi võimalikuks, et keegi Tallinna lennule ei jõudnud.

Tehniliselt saan ma aru, et kui pardakaart on kuni Istanbulini, siis on ka kohvrid Istanbulini. Muidu lennust maha jäädes tekib segadus kohvritega, et kuhu need edasi saata. Kokkuvõttes lõppes asi sellega, et kõigil reis pikenes 24h. Ööbiti Istanbulis ja Eestisse jõuti alles järgmisel päeval. Ema, kes oli grupist väljaspool reisija oli ainuke õnnelik, kes planeeritult koju jõudis. Ma panin ta küll kehvemasse positsiooni, kuid see töötas seekord tema kasuks 🙂